"Ära hoia endas! Ära lõhu!" alustab Kevad, "Loo, hoia alles ja jaga seda sulle kallite inimestega. Eriti Tema ja tema veel sündimata lastega. Lapsed on ju ka osa sinust. Ei ole midagi ilusamat kui ema, kes armastab oma lapsi, ja isa, kes armastab oma laste ema ja läbi tema ka oma lapsi. Nad kõik on seda väärt." Peale mõningast pausi lisas ta: "Ja pea meeles, et ainult need, kes on tundnud armastust, oskavad seda oma lastele edasi anda. See tunne võib küll mõnikord palju valu ja muret teha, aga elu ilma armastuseta ei ole elu. Kuid sa oled veel liiga noor, et siit ilmast lahkuda. Sinu elu kestab nii kaua, kuni elavad sinu lapsed, lapselapsed ja omakorda nende lapsed ja nii lõpmatuseni. Sest see, kes on sündinud armastusest ja ei ole seda lõhkunud ning seeläbi hävitanud, elab selles, hoiab seda ning jagab teistele."
Kevad läks, ta haihtus nagu hea haldjas õhku. Maha jäi vaid soe tunne südames ja soov seda kellegagi jagada. Võib-olla polegi seda nii vähe.
(Selle jutukese käsikirja kirjutasin 1.septembril 2001.aastal)
